Viimasest postitusest on möödas täpselt nii paras aeg, et päris palju on vahepeal juhtunud. Suurematest asjadest alustades viin teid tagasi eelmise aasta sünnipäeva. Varsti tuleb uus peale, siis on õige aeg veel meenutada. :D Kõige suurema üllatuse tegi mulle Teet. Umbes nädal enne hakkas ta minult uurima, mida ma sooviksin sünnipäevaks. Ma ütlesin talle, et sellel pole absoluutselt vahet kuni see tuleb südamest. Veidi aja pärast teatas ta mulle, et ta genereeris midagi väga geniaalset välja. Olulisi vihjeid ta mulle ei andnud ja nii see sinna paika jäi. Kuni 14'da juunini.
Päev otsa mässas ta kuskil kodust ära. Mulle väitis, et pidi sõbraga mingitel asjadel järgi käima. Lõpuks, kui ta koju ilmus palus ta mul kööki minna. Pliidi peal ootasidki mind mingid VW võtmed ja auto dokumendid. Võtsin dokumendid lahti, ise täiesti segaduses ja lugesin sealt: VW, New Beetle blablabla. Esimene mõte, mis mu peast läbi käis oli, et no see on eriti haige nali, kellelt ta need dokid pätsas nüüd, et mulle tünga teha. :D Kui Teet aru sai, et ma mitte midagi aru ei saa, juhatas ta mu õhinas juba maja nurgale, kus mind ootas juba selline nunnu:
Kollane põrnikas. Auto, mille kohta ma olin kõigile rääkinud, et ühel päeval ühe sellise ma endale soetan sellest ajast peale, kui ma olin umbes viiene. Lihtsalt uskumatu. Võttis ikka jupp aega, et mulle kohale jõuaks, et mul nii hull peiks on, kes reaalselt kinkis mulle minu päris oma kollase põrnika! Siiani olen hämmingus. Pärast muidugi tuli välja, et kõik tutvusringkonnas olid Teedu autootsinguga vägagi kursis, Sibul peaaegu rääkis seltskonnas selle isegi välja, peaaegu. Teet andis väga otseseid vihjeid ka kohati, küsis isegi, et kas see peab kindlasti kollane olema ja saatis mõningaid põrnikate linke. Mina aga olin selle võimaluse täiesti enda peas ära blokkinud ja mõtlesin ainult, et normaalne vend, mõnitab mu põrnikaarmastust veel. Me isegi arutasime teise auto teemat ja lõpetasime ikkagi sellega, et kuna kõik on nii käe-jala juures, siis poe selleks otsest vajadust. Hull mees noh. Tänaseks on Põnnu mind igatahes väga hästi teeninud! Mõningad mured on ikka, aga üldiselt me ikka armastame üksteist. Ja no, vaadake, kui hästi me kokku sobime:
Veel suve lõpus polnud mul aimugi, et see pole veel ainuke väikesuur asi, mis aastal 2016 mulle varuks oli. Peale kolimise suuremasse korterisse ja ripsmekoolituste, oli seal midagi veel. Pärast Kiku ja Jaagu pulma oleme me Teeduga väga palju rääkinud abielu teemadel. Teet on alati olnud selles osas väga kahtleval seisukohal. Selles suhtes, et aega on selle kiire asjaga. Mina aga jaurasin alati, et enne kui abiellumiseks läheb, tahaks ju veidi aega lihtsalt kihlatud ka olla ja tema pole isegi otseselt ja konkreetselt ju mind endale naisekski palunud. 2. Oktoober sai meil 3 ja pool aastat dialoogist: T:,,Kas sa annad mulle võimaluse?'', K:,,Nooo, davaii siis!''. Seda ütlemata romantilist ja sädemetest tulvil n.-ö. käima hakkamist otsustasime tähistada kahekesti kuhugi trippides.
Ma mäletan, et ilm oli mega ilus, hommikul helistasime Kikule ja Jaagule, aga nemad meiega trippima tulla ei tahtnud ja nii me kahekesti Tallinna poole sõitsime. Midagi erilist me seal ei teinud. Ostsime Teedule drooniakusid pmst. Teet samal ajal pidi kellegagi koguaeg kokku saama, aga siis lõpuks ikkagi ei saanud ja me sõitsime koju tagasi. Terve see päev oli kuidagi eriti hea ja lihtne ja ma vist isegi ütlesin Teedule, et kuidagi nii ilus päev oli täna, kui koju jõudsime. Mitte midagi erilist ei teinud, aga lihtsalt hea ja soe oli olla.
Koju jõudes läksime Elvise juurde, seal oli striidikatel mingi istumine. Väga kaua me seal ei olnud ja koju minnes pidime ühe tüübi ja ta tüdruku Roiu kanti viskama. Sealt ära sõites, ma ei mäleta isegi miks, kerkis üles jälle käe palumise ja abiellumise teema. Teet midagi jauras, et ta pole kindel, et ma jah ütlen ja selle peale ma läksin päris närvi ja ütlesin talle, et kui ta pärast kõike ikka veel midagi sellist kardab, siis ma üldse ei tea. Pärast seda vajus ta jube mõttesse ja ma mõtlesin, et ju ta solvus ära. :D Linna jõudes palus ta mul sõita esimesse statti. Ma olin päris pahane ja seletasin talle, et ma ei viitsi siin temaga kärutama hakata, kuid sellegipoolest sõitsin statti sisse. Mingi aja pärast tuli ta tagasi ja ütles, et ei me peame järgmisesse statti minema. Vingusin ja kirusin päris korralikult, aga lõpuks sõitsin ikkagi Aardla statti. Ise kiunusin, et mida sul sealt nüüd järsku, öösel nii väga vaja on, et me ei võiks lihtsalt koju minna. Stati ees nägi ta oma mingit sõpra ja nii ta autosse ise jumala õnnelikuna istus ja teatas, et lähme sõidame nüüd veel veits ringi. Selleks ajaks ma olin juba päris endast väljas ja ütlesin talle, et ma ei sõida mitte kuhugi enam edasi, ma olen väsinud, tahan koju minna, ma hakkan kohe nutma ja ma ei viitsi väljas sihitult ringi kärutada rohkem. AITAAAAAAAAB ! :D
Seda kirjutades meenub nii hästi, kuidas ma peaaegu oleksin selle auto sinnasamasse jätnud ja lihtsalt jala koju kõndinud. Teet ju ei öelnud ka miks või kuhu me läheme, lihtsalt ütles, et sõida. Minu kiunumise peale ta ka ütles täiesti rahulikult, et palun, lihtsalt sõida. Vaatamata oma pahameelele hakkasin ma lihtsalt sõitma. Lõpuks juhatas ta mind ühte parklasse ja palus auto kinni pidada, proovis veel kellelegi helistada, tõmbas hinge, palus mul paigal olla, astus autost välja ja liikus minu ukse poole. Sellel hetkel ma vist sain aru, mis toimumas on. Ta tegi mu ukse lahti, Palus mu viisakalt autost välja. Laskus ühele põlvele ja küsis, kas ma läheksin talle naiseks. Ise värsises nagu haavaleht ja hoidis käes.... Võtmehoidja rõngast! :D Ma ei suutnud ennast absoluutselt liigutada, ma nägin, kuidas ta seal värises ja ma lihtsalt seisin, suu ammuli. Lõpuks kostis mu suust ainult ,,Muidugi!''. Ja seejärel tahtsin ma teda ainult teda soojendada, sest ta värises ikka jubedalt ja mul hakkas temast jube kahju. :D
Autosse istudes hakkas ta seletama, et kogu see asi pidi toimuma hoopis teist moodi. Kõigepealt pidi ta seda minult küsima juba Tallinnas, kuskil katusel ja keegi pidi seda filmima. Esialgu lootis ta, et ka Kiku ja Jaak tulevad kaasa, oleks tunnistajaks v hädaoperaatorid vms. Kõik need plaanid läksid aga pekki ja ta juba mõtles, et lükkab selle küsimise mõne muu tähtsa kuupäeva peale, Siis aga oli see meie vaidlus ja midagi temas loksus kuhugi ja ütles, et now or never. Kuna tal sõrmust aga valmis polnud ostetud, siis käiski ta stattidest otsimas mingitki rõngast, millega tehing n.-ö. sõlmida. Selle võtmerõnga andis talle lõpuks see sõber, keda ta Aardla statis nägi. Autos prooviski ta talle helistada, et tema siis tuleks kas filmima v tunnistajaks vms, aga kuna tollel oleks nii kaua aega läinud ja ma juba ähvardasin nutmisega, siis kadus ka see variant ja nii see ettepanek tuli. Järgmisel päeval, kui ma tööl olin, tuli ja tõi ta mulle midagi veits parajamat sõrme ümber, kui võtmerõngas:
Nagu meie kohtumise lugu, esimene deit või esimese ,,davaii siis'' lausumine, on ka meie kihlumise lugu selline... Omapärane. Teet planeeris seda endale tavapäraselt suurelt, romantiliselt ja publikuga, aga tegelikult on mulle alati olnud olulisem, et see tuleks südamest ja oleks selline... Privaatne ja siiras asi. Ja seda see oli. Peaaegu oleksin selle enda kärsituse ja suutmatusega ennast tagasi hoida, kui midagi häirib ja mõelda vaid, et kui kõik oleks läinud nii nagu Teet tahtis. Aga, see meie lugu, see meie päris lugu on mulle siiski südamelähedasem, sest see on tõeline. Meil Teeduga pole mitte miski tulnud lihtsalt ja iseenesest. Me oleme mõlemad pidanud vaeva nägema ja pusima edasi isegi, kui kõik alt veab, ometi, leiame me alati võimaluse. Nagu ka tol korral. Kui ta oleks ootama jäänud seda ideaalset võimalust ja lasknud igal tagasilöögil seda edasi lükata, siis jumal teab, millal see ettepanek üldse tulnud oleks ja kas üldse. Ja kuigi kihlumisvideosid on ilus vaadata jään endale kindlaks, et see, et me jagasime seda hetke ainult kahekesi on täiesti idekas. Mõte, et see hetk jääb ainult meie kahe mälupilti nii nagu see täpselt oli meeldib mulle väga. Viimasel ajal oleme me rääkinud veidi ka pulmadest ja mulle tundub, et hakkame vaikselt üksmeelele jõudma. Ega ilmaasjata öelda, et mida suurem pulm, seda lühem abielu. Aga eks me näe, selle kiire asjaga aega õnneks veel on. :)
Veidi peale kihlumist, käisid mammu ja Rensu meil külas ja tõid soolaleivaks muuseas ka rasedustesti. Ära minnes Rensu veel hoiatas kurjalt, et kui kahe nädala pärast test positiivne pole, siis ta tuleb ja teeb selle poitiivseks. :D Novembris saime üle pika aja kogu naiskade pundiga jälle kokku ja muu jutu seas Mammu küsis, et kuidas nende triipudega on. Enne kui ma midagi konkreetset vastata jõudsin teatas Mammu, et nemad said oma triibud igatahes kätte. Peale paarisekundilist üldist šhokivaikust valdas meid kõiki muidugi peale hämmingu tohutu heameel nende üle. Praegugi, kui mõtlen väikse Marelli (?) peale, on mul nende kolme üle niiiiiii tohutult hea meel. Ei jõua ära oodata, et selle pisikese preiliga juba kohtuda saaks. Agaaaaaaaa, et see niigi pikk postitus veel pikemaks ei veniks, siis jätan babyshoweri ja oma heldimused selle koha pealt järgmiseks postituseks.
Olge musid ! <3 <3
No comments:
Post a Comment