Page 1 out of 366

 Esimene jaanuar. Uus aasta, uued mõtted, uued teod, puhas leht. Või kas ikka on? Ilus on mõelda, et on. Miks muidu inimesed kogunevad üle maailma 31. detsembrit enne südaööd välja ja vaatavad säravate silmadega taevasse uute võimaluste lootuses. Igal aastal sama jutt- ''Nüüd olen parem!'', ''Hakkan trenni tegema!'', ''Jätan suitsetamise maha!'', ''Enam ei käitu kellegagi halvasti!'' jne. Olen ka ise üks nendest kes näeb eelneva aasta viimastel minutitel õhku lastavates rakettides kõike sel aastal olnud halba, mis peaks siis hetkeks olema justkui ilus meenutus ja pärast seda juba minevik. Sel aastal on aga hoopis tavapärase lootuse ja puhta tunde asemel miskipärast kurbus. Kuidagi ei oska olla, ei teagi kuidas ennast täpselt tundma peaksin. Eile enne magama minemist lihtsalt taipasin, et mitte midagi pole tegelikult muutunud. Kohustused on samad, võimalused samuti. Inimesed on samad, mis ei ole üldse halb, armastan oma inimesi väga ja arvan, et need, kes on minu ümber praegu on minuga lõpuni. Selles veendusin ka paar nädalat tagasi, kui kogu mu maailm kokku varises. Tänu sellele sain aru, kes on tegelikult kes.
 Oeh. Kuidagi masendavaks kipub see jutt. Vaadates tagasi aastale 2015 oli see tegelikult ilus aasta- saime reisida, leidsime võimaluse endale Lexust lubada, mis Teedu jaoks on eriti oluline, minu ellu tulid tänaseks minu jaoks väga tähtsad inimesed, kelle üle mul on tohutult hea meel ja samuti läksid oma rada need, kes ei tee minust paremat inimest,  ma olen jälle veidi lähemal heaks õpetajaks saamisele, Chuck kasvas jälle veidike, saime osa imelistest pulmadest, üle pika aja leidsime lõpuks aega , et kokku saada ja muljetada ka nendega, keda juba väga ammu polnud näinud. Pmst, Teeduga mõlemad elasime sel aastal peamiselt väljapoole, lähedastele ja ka siin ei ole midagi halba. Peale selle, et üksteisele jäi tagasi vaadates aega ikka väga minimaalselt, sealt ka tülid ja krahh enne jõule. Enne krahhi tegelikult uskusin ma ikka, et kõik on hästi ja noh, see litt vastu näppe ilmselt annabki siiani tunda, sest ilmselt seetõttu ei julgegi ma enam midagi loota, samas aga ehk olengi rohkem kahe jalaga maa peal ja ei loo endale enam illusioone, usun seda, mida näen ja analüüsin kõike 100 korda rohkem (miks? Aga kui oleks teisitpidi? Kas sellega võib midagi seotud olla? jnejne). Õppisin palju ühesõnaga, lihtsalt igatsen veidi taga iseennast, keda ma siiani leida proovin ja sellised hetked nagu vana aasta ära saatmine aitab eriti aru saada sellest, et midagi pole tegelikult enam sama, samas pole midagi ka muutunud, ainult mina ise ja ma ei oska ennast lihtsalt kuidagi iseenda ellu tagasi sobitada. Niiet jah.. Sellise raske südamega algas minu aasta.
 2015, ootasin seda nii väga, sest 15 on minu lemmiknumber, üks neist. See tõotas olla juba algusest üks imeline aasta. Kõige enam ootasin sellelt aastalt tegelikult ainult üht imepisikest sümboolset jubinat. Ehk oli see soov isekas ja seetõttu sain tegelikult üsna vastupidise oma soovile. Ehk on see lihtsalt minu õppetund, minu karma, ehk soovisin valesti, ütlen ausalt, ma ei tea. Tunnen, et ei tea hetkel üldse midagi. Võtan siinkohal kaasa kõik õppetunnid, katsun muuta nii palju kui oskan kõike, mida oleksin võinud paremini teha ja meenutan kindlasti pikka aega ka kõiki häid emotsioone, mida 2015 endaga kaasa tõi. Ilmselt on need just need miskid, mis ka rasketest olukordadest mind üle aitavad veel pikka aega. Aga aastalt 2016 ei oota ma enam midagi. Rohkem hoolivust tahaks enda ümber näha, rohkem häid inimesi, rohkem õnnestumisi, rohkem unistusi, rohkem usku iseendasse. Aga konkreetseid lubadusi ja soove enam pole. Üks päev korraga iseenda poole!
 Lühidalt eilsest kaa: bronnisime mõni aeg tagasi laua Pahadesse Poistesse, meie kodupubisse. Sinna jõudes ootasid meid sellised suupisted:

Enamus ajast tšillisime seal ja nautisime kuningakassi teenindust, sest nii kokk, kui üks teenindajatest on Teedu kliendid ja see teenindaja, kes meie lauda suunati sattus olema kaa ülitore poiss. Nii saimegi ilutulestikult tagasi tulles koka poolt veel nt. ühe suupiste taldriku lihtsalt, sest me oleme toredad. Alustasime õhtut 7-kesi, hiljem liitusid meiega Rootslane ja tema mingi sõber ja korraks enne Illukasse minekut Renar ja Sirle oma mingite sõprade v asjadega kaa.

 Peale ilutulestikku jätkasime Kikuga oma traditsiooni ja kallistasime lihtsalt lambist vastutulevaid inimesi ja soovisime neile head uut aastat, et aasta algaks ilusate soovidega ikka. Siis tiksusime veel pahades ja liikusimegi illukasse, kus ma lõpuks pidin lapsehoidja olema, sest keegi peale minu juua ei oska. :D Njah.

Midagi kuidagi originaalsemat ja ilusamat ma teile ei soovi, sest tean, et ei usu ise ka sellest aastast midagi, seega soovingi lihtsalt klassikaliselt- Head uut aastat ! :)

Olge musid , endiselt ! <3