Disrespecting parents:
... on väga tuttav teema. Mu ema on väga ... vabameelne ? Udupea ? Ma ei oskagi öelda. Igatahes, ta ei oska enda sõna maksma panna. Ta on väga positiivne ja särki-värki, aga autoriteeti tal ei ole. Lihtsalt ei ole. Ja mu isa autoriteet kestis ka umbes kuni ma 7-8 sain. Pikkade piiride katsumistega sain ma aru, et ma võin neile ükskõik mida teha ja nendega ükskõik kuidas rääkida. Kui ma umbes 11'selt pubekaks sain, siis läksid asjad käest ära. Keelde või käske minu jaoks ei eksisteerinud. Kui nüüd mõtlema hakata, siis kuidas oleksidki nad võinud teada, et 11 aastast last on hilja kasvatama hakata. Tol ajal oli ülilahe n.ö. sõprade ees pärast eputada, kes oma vanematega halvemini läbi saab, või kes halvemini suutis öelda. Küll aga kahetsen ma nüüd enamus asju, mida ma neile tol ajal igapäevaselt näkku karjusin. Ega ema ilma asjata ei ütle, et ta ei sooviks sellist last mitte kellegile. :D See, et vanemad mu austuse tagasi said on isegi minu jaoks üpris uus asi. Ja mul on väga hea meel, et me saame kogu selle jubeda aja üle nüüd lihtsalt naerda. :)
No comments:
Post a Comment