2 aastat tagasi samal ajal polnud mul aimugi, et ühest lamedaimast kirjast, mille ma saanud olen võib kasvada midagi nii hämmastavat. Läbi tülite, pettumuste, krigisevate hammaste, lootusetuse, läbi tule ja vee, ikka olen ma siin täna öeldes, Kallis ma armastan sind, kõigest hoolimata. Ma ei pea seda ütlema iga päev, sest nagu sa ütlesid juba päris alguses- Põhiline , et meil see meeles seisab ja et meie teame, et see on tõsi. Vägisi meenub, kuidas sa need kolm ilusat sõna esimest korda laususid ja kuidas ma neid kohe vasu ei öelnud. :D Aga mul olid omad põhjused ja ma olen neid sulle ka juba miljon korda lahanud. Ma lihtsalt tahtsin, et see hetk oleks ideaalne. Minu jaoks oli see suur asi. Ma polnud kunagi varem kellelegi neid sõnu öelnud. Sina aga tõid neisse sõnadesse minu jaoks midagi uut. Need polnud enam sõnad. Sa panid neisse sõnadesse tunded ja siiani tähendavad need sõnad minu jaoks midagi hoopis muud. Need meenutavad mulle sind. Kui ma kuulen neid sõnu ükskõik kus, tuled alati sina mulle meelde ja ma naeratan. Oma kõige rumalamat naeratust, sest selles naeratuses on segu mälestustest ja ootusest taas sinu kõrval olla. Läbi tülide jääb meie vahele alati midagi, mis meid liidab. Me oleme nii sarnased oma erineval moel. Sa ajad mind hulluks. Sa ajad mind närvi. Vahel ma mõtlen, miks ma sinuga üldse jändan. Vahel ma mõtlen , et meid ei seogi enam miski. Vahel ma mõtlen igasuguseid lolle asju, aga need kõik hajuvad niipea kui sa oma käed ümber minu paned. Su silmad, su naeratus, kõik su juures tundub nii õige. Sa siiski olid, oled ja jääd mu südamevargaks.
Aga aitab, see jutt venis pikale. Ma vean kihla , et sa ei viitsinud seda lõpunigi lugeda . Aga point on see
No comments:
Post a Comment