Dreams don't work unless you do!!

Kaua tehtud kaunikesed. :)

  Eelmise nädala tipphetk oli raudselt see, et viimaks ometi võtsin ennast kokku ja sain oma B-kategooria load tehtud. Lubasin endale sisimas aasta lõpus, et jaanuari lõpuks saan load kätte ja voilaa. :D Ilus algus sellele aastale. :) Nagu minu puhul tavaline, siis ei läinud see ARKis käik absoluutselt libedalt. Eelnevalt uurisin oma sõiduõpetajalt, kuna oleks mõistlik ARKi sõitu teha. Selleks ajaks pidi olema 10.15 hommikul. Pidi olema hea rahulik sõita. Eelmisel ööl sain ma umbes 2-3 tundi magada, sest kuna olin Tartus üldse 4 korda kokku sõitnud oli sisetunne kõike muud kui kindel. Närv oli ikka korralikult sees. Sinna sõitsin bussiga ja kui viimases peatuses üle pika aja piletikontrollööre nägin ja oma pileti ära raiskama pidin, siis tegelt oli natuke hea tunne ka . Sest noh, see pidi olema ilmselgelt märk, et rohkem ei lähe mul bussipileteid vaja. :D ARKi jõudsin umbes tund aega varem. Mu eksaminaator jäi veidike hiljaks ning kui ta lõpuks tuli, mind enda ruumi kutsus ja dokumenti küsis, avastasin, et ID-kaart oli jäänud koju, ID-kaardi lugejasse. :D Pinnisin mis ma pinnisin, rooli ta mind siiski ilma ID-kaardita ei lasknud ning seega jäi mul valida, kas toon kodust dokumendi ja teen samal päeval 13.45 sõidu ära, kui tal tegelikult tööpäev läbi on või lähen koju ja panen rahulikult ise uue aja netis. Peaaegu 24 tunnine närvikõdi minu sees ütles, et muidugi teeme täna. :D Sest noh, plaan oli jaanuari lõpuks load saada ja kui ma oleks pidanud uut aega otsima, siis poleks enam eksimisruumi ka. Kodus jõudsin vahepeal juba rahuneda ja kui Eku mu ühe paiku uuesti ARKi viskas ütlesin talle veel, et nii äge, kella kolmeks on mul load käes. :D Kuigi tegelikult olin ma selles ise kõike muud, kui kindel. :D
 Mul on tohutult hea meel, et ma nii toreda eksaminaatori sain. Ta oli tõsiselt rahulik ja üli mõistlik. Mõne teisega oleks ma ilmselt juba juba ARKist välja sõites läbi kukkunud. :D Kui tõkkepuu tõusis ja eksaminaator ütles, ''Nüüd paremale ja sõidame välja'' siis ma tahtsin ikka otse sõita. :D :D Kui alguses tundus, et ta oli minu peale hommiku pärast veidi pahane ja ei tahtnud väga suhelda, siis jumal tänatud, et mul on nii armas iseloom, et üsna pea uuris ta mu kohta juba ise ja lihtsalt naeris minu totakate juhtimisvigade üle . :D Õnneks ta mind Sõpruse ringile ei viinud ning kui ma linnast välja sõites täpselt aru ei saanud, kas 90 ala on juba või veel mitte, siis vihjas ka selgelt ja rahulikult, et tõstaksin kiiruse nüüd ilusti 70nelt 90le. :D  Parkimisega pusisin ka tükk aega, sest koht oli täpselt selline, et sattusin paanikasse, kas teha külgboksi või pusserdada auto otse parkimiskohale. Otsustasin miskipärast otse sisse sõita, aga kuna see oli ilmselgelt külgboksi koht, siis ei olnud see nii lihtne, kui ma arvasin. :D Jamasin mis ma jamasin aga lõpuks sain paari liigutusega hakkama ja õnneks ta jällegi ainult naeris minu paanilise pusserdamise peale. :D Ühel kitsal tänaval hakkas parkiv auto enda arust vist manööverdama samal ajal, kui mina vastutulevast autost mööda sõitsin ja just kui ma vastutuleva autoga kohakuti olin kuulsin, et üle auto käis kõva piiks. Siis mõtlesin küll, et nüüd on kõik. Sest noh, autodes on ju kaamerad ja siin pole enam midagi suurt rääkida. Ometi lasi ta mul edasi sõita ja tõusult minekut jms teha, mis mind närvi ajas, sest ma teadsin, et nagunii on kõik ja tahtsin koju ära minna juba, et uut aega panna. :D Lõpuks kui ARKi tagasi jõudsime, siis see, kuidas ta rääkima hakkas:''Noh, meenutame siis, kus me käisime...'' sellest sain kohe aru, et vist ei olnudki väga hull. Kui mainisin seda, kus piiks käis, siis ta ültes, et ta ei vajutanud pidurit, aga ta oli valmis seda vajutama, sest ta ei teadnud, mida see parkiv auto teha tahtis, aga kuna ma ei jäänud sinna puterdama vaid panin kindlalt edasi, siis ei läinud tal seda vaja ja see oli hea. Siis rõhutas ta mu pisivigasid ja ütles, millele ma rohkem tähelepanu pöörama pean ning lõpuks ütles ta need ilusad 4 sõna:''Tubli kolm, aga sooritatud!'' :D Jeee. :D Siiani pole see mulle veel päriselt kohale jõudnud. See lubade pärast muretsemine ja mõtlemine kuidas ma ajaliselt ja rahaliselt selle lõpuspurdi ka tehtud saan oli olnud pea 3 aastat suur osa minust ja kui see läbi sai oli kuidagi... Tühi olla. :D Mõnus, aga tühi. :D
 Samal õhtul sain kohe oma Siirile antud järgmise lubaduse täita, et kui load saan, siis esimene sõit tuleb tema juurde. :) Ja laupäeval sain ka korralikult Teedu Passatit tundma õppida, kui Sveni juures Injus käisime. Selle Rakveres käiguga sai see ka selgeks, et kainekaks ma ei sobi, sest ma olen ilmselgelt liiga kannatamatu selleks, et oodata kui purjus inimesed oma jutud räägitud saavad ja siis neid ühest kohast teise vedida. Oi ei. :D
 Ja veel oli mul plaanis Krissuga kokku saada veel enne kui kooligraafik mu sotsiaalsele elule totaalselt kriipsu peale jälle tõmbab . Ja seegi sai tehtud kui Krissu täna enne trenni kiirele kohvile tuli. Nii kahju, et aeg nii kiirelt lendab, aga selgeks sai see, et raudselt peame veinika tegema temaga ka varsti. :)
 Viimane lubadus, mis ma endale andsin, mida ma enne kui kool hakkab teha tahtsin oli oma naiskadega kokku saamine. Ja seegi saab ilmselt teostuse tuleval nädalavahetusel. Jeeeee ! :) Sellega saab mu väiksele puhkusele ilusa joone alla tõmmata. Sest kõik, mis ma teha lubasin, saab tehtud ja kõik keda näha lubasin saavad nähtud ! Jube võimsa tunde tekitab, sest ma arvasin koguaeg , et võtan endale liiga suured eesmärgid nii lühikese aja jaoks. Aga ei. Kõik on ilus. :)
  Juba suutsin endale ka järgmise suurema eesmärgi seada, millega täna juba algust ka tegin vaikselt. huvi pärast tahaks näha juba kuidas sellega läheb. Loodetavasti jagub viimase aja kordaminekutest saadud powerist ka selle eesmärgi täideviimiseks. Aga eks siis kuulete lähemalt, kui ka see saavutatud on . Tunne on hea ! :)

Khii . :D
Olge musid ! <3