It doesn't matter who my father was; it matters who I remember he was. - Anne Sexton

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga,
Ma lendan koos tuultega taeva all,
Ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul ma paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmaga tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates võid olla päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm...
Vikerkaaremaale viis mu tee
Inglina kaitsen Su eluteed.

 Kahjuks ei ole mul au teada, kelle kaunis luuletus see on, kuid igatahes olen ma tänulik, sest see luuletus kumiseb juba kolmandat nädalat mu peas. Nagu ma päris mitmele teist ütlesin, siis mitte keegi ei peaks elama üle isa kaotust. Mina oma isaga ei olnud aastaid väga lähedane, seda omadel mõjuvatel põhjustel, kuid kuuldes uudist, et teda ei ole enam ei olnud sel tähtsust. Kuna ma olen siiski oma isa laps tegi see kujutletamatult haiget. Seda tunnet ei saa kirjeldada, see tunne jääb igaveseks minuga...
 14.juuli umbes kell 11 helistas mulle ema. Pärast seda mäletan ma vaid, et käisin ülikooli vestlusel, järgmisel päeval Virumaa Teatajas ja neljapäeval olid matused. Vahepealt meenuvad ka mõned üksikud hetked, kui Teet üritas klouni mängides mu tuju natuke paremaks teha. Muidu... on mälukas.
 Kuigi kogu selles asjas on palju, väga palju nüansse, mis ei ole loogilised, õigupoolest pole mitte midagi sellest loost loogiline, olen ma aru saanud , et põhjuste tagaajamine ei vii mitte kuhugi ning ei muuda enam mitte midagi . Ta oli minu kangelane . Minu esimene armastus. Minu ISA. Iga päev olen ma tänulik selle eest, et me mõned kuud enne juhtunut ära leppisime, et mul on temast nii palju mälestusi, mis tahest tahtmata naeratuse suule toovad ja et mul on teadmine, et ta oli alati meie kõigi üle uhke.

 See võib kõlada ära leierdatuna, aga Kullakesed, märgake inimesi enda ümber! Kui teate või näete, et kellelgi on midagi südamel, sekkuge! Hoidke inimesi, kellest te hoolite, tehke nii, et see ei unune neil mitte hetkekski! Ja päris tõsiselt. Minul pole enam isa kellega oma pulmas isa-tütre tantsu tantsida, minu lastel pole tulevikus vanaisa Lembitut, kellega kalal käija ja ma pole kindel, et mu isa isegi teadis, et need pisiasjad mu jaoks nii olulised olid. Sellepärast ma ütlengi - ärge unustage selliseid iseenesestmõistetavaid asju, need ON tohutult olulised !


Puhka rahus, kallis isa .