Go ahead and fill my drink-up, you'll still be all I think of.

 Räägin siis pikka juttu ka vahelduseks. Vahepeal lihtsalt polnud jõudu, tahtmist ja kõike muud sellist.Asjad minu ja Ragnari vahel läksid lõpuks ikka päris koledaks. Ja kõigist pingutustest hoolimata otsustasime, et enam ei ole meid. Raske on kirjeldada, kuidas see kõik mind tundma paneb. Kõik muud valud on bullshit selle kõrval. Kõik meie jagatud mured, hetked... Tõesõna ei ole ühtki riietuseset, kohta, laulu või sõna, mis mulle teda igal hetkel meelde ei tuletaks. Kohutav, kui raske on mitte talle kallis öelda, kui ma midagi tahan või igal hetkel mitte talt ümbert kinni võtta, talle musi teha ja öelda, et ma armastan teda... Või siis teada, et ka tema ei tee enam kunagi midagi nendest asjadest.. Aga ainult nii saab ta õnnelikuks. No ja  Mina ka, ehk, kunagi. Kuna ma kuidagi selle kõigega tegeleda ei oska, ei suuda, ei taha ja Dinn hakkas oma Tallinnasse kolimise plaanist rääkima, siis ilmselt selle asemel, et sellega ja oma tunnetega tegeleda põgenen ma Dintsu ja Kaisaga kaasa. Siis ehk pole aega kõigele sellele mõelda. Ja et mul aega veel vähem oleks kenasti, siis tulin laeva peale ka tagasi. Nüüd ei ole mul ju enam nkn kedagi kes mind kodus ootaks. Tervitused Helsingist btw ! :D Tegelt ma veel ei tea, kas nad mind tahavad. Või kuna nad mind tahavad. Selles proovisõidu point ongi. Aga siiani sain ainult kiita. Niiet, ehk.. See aastake, mis enne kooli on, võiks ju. :) Parem, kui Rakveres hulluks minna. Artist on muidugi kahju ära tulla juba. Kõik on nii hõumid ja art on nii kodune. Aga ma loodan, et nad mõistavad. Ja ma loodan, et ma saan queeni peale vähemalt. Seal ma enamus rahvast tean ja nad on kõike nunnumad üldse. Siis oleks koguaeg kellegiga lobiseda ja mõtlemiseks ei jääks jällegi aega. Ideaalne. Kuigi, siis ma saaks oma uues kodus ainult üle päeva käija. Aga mis siis ikka. Peale masemise ja tööl käiise ma midagi põnevat vahepeal teinud ei olegi, vist. Vähemalt ei meenu küll. Niiet, egas midagi. Peace !! <3