Eile oli lõpuks see kauaoodatud tutipäev. :) Ma ootasin tegelikult midagi palju paremat. Meil toimusid 4 esimest tundi ja 2 neist olid Kõivu tunnid. Tema halb tuju ei sobinud sellise rõõmsa päeva juurde üldse. Ja nii nõme, et tutipäev oleks justkui midagi halba. Väikesed poisid vaatasid meid ja siis ütlesid halvustava tooniga :''Tutipäev koolis.'' Lõpuks hakkas see päris närvidele. Aga positiivseid kommentaare tuli ka. :) 11'dike poolt korraldatud mängud ei kukkunud ka kõige paremini välja. Osad R klassi omad olid väliste mängude ajaks juba päris täis ja loopisid aine kommentaare ja rikkusid enamiku tuju ära sellega. Neid , kes lõpuni vastu pidasid oli vähe. Tuleb välja et Sillal oli õigus- 9'da lõpetajatele sobib see palju rohkem. :) Oleks nii väga tahtnud pärast klassiga linna peal möllata ja pilte teha ja värki, aga noh, mis sa ikka teed. Klassi etteasted olid ka kõik väga random'id. :D A mis ma ikka lobisen, vaadake pilte parem. :)
Õhtul oli klassipidu ka, millest ma ÜLDSE vaiustuses polnud. :D Otsus sinna minna tuli väga viimasel minutil. Aga ma pole üldse pahane, et me siiski läksime. :) Isegi ilma alkoholita oli päris lõbus. Kuigi ma ei saa siiani aru, miks me selle jaoks Varangul maja rentima pidime. :D Alguses oli laud täpselt pooleks, nagu kooliski. Kui me kohale jõudsime tekkisid kohe mingid ringid. Peo lõpuks neid ringe õnneks enam polnud. :) Paljusid klassikaaslaseid nägin ma nt. esimest korda joogisena, niiet päris fun oli. :) Naerda sai.
 |
| Tavaline nägu. :D:D |
Tunde rohkem pole. Ainult eksamid veel ja ongi kõik. Nii kurvaks teeb. Ma ei saanud oma klassist just kõigiga läbi eriti, aga ma hakkan neid ikkagi igatsema. Ja õpetajaid ka. Mäletan, kuidas reaal sai pmst KOHE niiiniii koduseks. Mitte kordagi ei tekkind mõtet, et mul on halb sinna minna või et ma tõestitõesti ei taha või et midagi hakkab vastu. Ma polnud küll just kõige hoolsam kooliskäija, aga see oli puhtas enda laiskuses kinni. Üks peatükk mu elus on jälle läbi ja ma pole selleks üldse valmis. Juba selle mõttega, et ma ei näe neid kõiki enam iga päev , toob tohutult kurvaks. Ja mu tibud. Mida ma nendeta peale hakkan. Kui kõik igale poole laiali lähevad, kes saab garanteerida et me aasta pärast üldse suhtleme enam. On meil millestki siis rääkida enam? On meil üksteise jaoks aega ? Hunnik pilte, mis nende aastate jooksul kogunenud on küll jäävad meie mälestusi meenutama, aga neid, nende kohalolekut ja nende igahe erinevalt nunnut naeru, mis mind ka naerma ajab ei suudaks need kunagi asendad. Mu suur süda lihtsalt ei ole valmis veel lahti laskma. Südan teid nii palju !! <3
No comments:
Post a Comment