Mõtlesin, et peaks oma sõbrapäeva emotsioonid kirja ka panema. Talletama nagu öeldakse. 14.veebruari hommik algas pmst tund aega varem, kui tavaliselt, sest ma kavatsesin Raksile kinkida toatäie õhupalle, mille keskel ta üles saaks ärgata. Päris nii see plaan läbi ei läinud nagu ma lootsin, aga ma andsin endast parima. Tuleb välja, et 54'jast õhupallist ei piisa toa täitmiseks. JAH RAKS, NEID OLI 54. Ma ei tea, kuidas sa neid lugesid. :D Kui need täis puhutud oli hakkas palju parem kohe. Sest enam ei pidanud salatsema. :) Kooli minnes oli tuju ka hea, sest ma teadsin, et mu kingiiiiiid ootavad ja ma sain oma kingid ka ära jagada lõpuks. :) Mul on niii hea meel, et mul sellised sõbrannad on, päriselt. Pole sõnu lihtsalt. Koju tulles ei olnud suureks üllatuseks Raks sugusi oma hullult salastatud kingiga ukse peal ootamas. Ma ootasin ja ootasin, et ta selle kuksilt välja tiriks, aga ei midagi. Lõpuks aga, kui ma vannituppa oma juukseid kontrollima läksin, sest seal pidi mingi jama olema ju, leidsin ma selle. Vannitoa kraanikauss oli täis ÕHUPALLE ! :D See oli nii armas, et ma oleks võinud nutta, päriselt . :D Ja tegelt oli seal kotike kommikarbi ja aforismide raamatuga ka . :) Kõik olid südameteemaga. :D Mis oli vägagi üllatav, aga armas. Siis tegime pitsa soojaks uuesti, võtsime maasikad sulama, tegime oma tuborgid lahti ja hakkasime oma filmmaratoniga pihta. Ta suutis isegi Notebooki lõpuni vaadata- ta suudab endiselt üllatada. :) Peale Tuborgi tundus šampus, mida me maasikate ja vahikoore kõrvale jõime kohutavalt kange. Hingematvalt kange. :D Aga maasikad vahukoorega olid selle ja filmi kõrvale ideaalsed. :)
 Kella ühe aeg helistas Innu ka mulle, et teatada, et nad Siiriga on haiglas ja Ruudi hakkab vist tulema. Ma ei oska öelda, mitu minutit ma seal kiljusin, suutmata midagi möelda ja veel vähem midagi asjalikku öelda, aga lõpuks sain ma siiski ka Siiriga rääkida ja ta seletas, kui valus tal hetkel on. Seda, kui valus tal oli ma ei kuulnud, sest ma kukkusin uuesti kiljuma. :D Järgmise päeva lõuna paiku helistas aga Innu uuesti ja ütles, et Ruudi ei ole siiski 15'da beebi ja kui ta 20'daks ka tulla ei taha, siis peavad nad ise haiglasse minema. Igatahes lubasid nad mind kõigega kursis hoida. TA LÕPUKS TULEBKI ! :) Ma ei suuda seda uskuda. Alles me Siiriga müüsime oma vanematele ise tehtud lillekimpe, mõtlesime tantse välja, mängisime barbidega, kaklesime, kaklesime, kaklesime, hakkasime pidudel käima. Alles ta puges öösel märkamatult minu kaissu, kui ta kuskilt peolt tuli. Alles me rääkisime, kuidas me kunagi hakkame koos elama ja et kuidas tema paneb esimesele tütrele nimeks Kätlin ja mina Siiri. Alles me saatisme üksteisele kirju, mis lõppesid alati - Friends 4 ever!'iga. Alles me olime ise nii väikesed ja nüüd ta saab juba emaks. See on nii uskumatu, et teeb lausa kurvaks.
 Ju see peab siis nii olema. Vananemine on paratamatus, niiet lihtsam on sellega lihtsalt leppida. Õnneks on mul vooditäis õhupalle, mis mu mõtteid eemale hoiavad. :)

 XOXO , see you soon ! :)