Just see on film , mis on mulle meeldinud sellest ajast peale, kui ma üldse filme vaatama hakkasin ehk siis aastast 1995 ? ehk . Kui ma väike olin võisid vanemad mu rahulikult pooleteiseks tunniks üksi koju jätta, kui nad selle käima panid. Sest kindel oli see, et telekalt ma oma pilku lahti ei saanud, kui Simba seal oli . :) Enamus hommikuid algasid samuti selle saatel. Siiri ja Urmo suutsin ma ka korralikult ära tüüdata, sest alati, kui nad mulle külla tulid sundisin ma neid ka seda vaatama. Vanemast õest rääkimata. Pisarad olid ka alati garanteeritud. Väga pikka aega ei vaadanud ma seda enam, sest kartis, et see oligi lapsepõlve vaimustus ja äkki see ei meeldigi mulle enam või tundub labane kuid umbes nädal tagasi võtsin ennast kokku ja vaatasin seda uuesti ja rõõmuga avastasin , et see meeldib mulle siiani. Kõik emotsioonid, mida kunagi väga väiksena tundsin tulid tagasi ja see oli lihtsalt niiii hea. Väga mõnus, lihtne, õpetlik, naljakas ja südamlik lugu, mis suudab väikese Kätlini minus välja tuua. Ma ei usu, et see film mu lemmikutest kunagi kuhugi kaob. :)
No comments:
Post a Comment