Kui mu parim sõber / sõbranna oleks just surnud, siis ma arvan , et kõigepealt võtaks mul päris tükk aega, kuni see mulle kohale jõuaks. Kui see lõpuks kohale jõuaks, nutaks ma kindlasti, ohtralt, päevi võibolla rohkemgi. Kui mulle lõpuks kohale jõuaks, et ta ei tule enam tõepoolest tagasi, siis ehk suudaksin oma pisaraid tagasi hoida ja muutuksin lihtsalt tuimaks. Ainus, millest ma mõelda suudaks oleks kui paljust ma ilma jäin. Kahtlemata meenutaks ma kõiki meie koosveedetud hetki suure südamevaluga. Vaadaks palju pilte. Oleks palju üksi. Osake minust justkui sureks ka. Ja tõtt-öelda pole ma kindel, kui kaua sellest üle saamine aega võtaks. Ma arvan et päris üle ei saaks ma sellest kunagi, pigem õpiks ma aja pikku selle tükikese võrra tühjema südamega elama.